Juura

Kõige lihtsam ja lühem võimalus on defineerida kriminaalmenetlust kuriteokahtluse kontrollimisel kujuneva menetlejate (valdavalt kohtute, aga mitte ainult) otsustuste jadana. Kõik need kas määruste või kohtuotsustena vormistatavad otsustused mõjutavad kas positiivses või negatiivses suunas menetlusosaliste (nt süüdistatava või kannatanu) õiguslikku olukorda ja huvisid, mõnikord ka teiste menetlejate (nt prokuröri) ametihuvisid.

Mida siis teha, kui oled kätte saanud menetleja otsustuse, millega nõustuda ei taha? Kui me kord juba inimestena ei ole suutnud enda lahkarvamusi omavahel inimlikumalt lahendada ning oleme (ükskõik – kas vabatahtlikult või sunniga) kaasatud kohtumenetlustesse ehk siis vaidluste lahendamise „riiklikusse programmi“, siis tuleb kõrvale jätta lapsepõlvest pärit moraalinorm, et kaebamine ei ole ilus asi. Vastupidi: kõnealuses „riiklikus programmis“ on igati ootuspärane, kui isegi seadusandja suhtub empaatiaga kaebajatesse ja võimaldab menetlejate otsustusi vaidlustada lähtudes eeldustest, et kohtunik, nii nagu iga teinegi inimene, võib eksida ja et mitu pead on mitu pead ning edasikaebamisega kaasnev otsustajate paljusus ja mitmekesisus peaks ju kokkuvõttes tagama vaidlusküsimuse optimaalseima lahenduse.

Kuid menetlusotsustuste vaidlustamise võimalus ei ole tegelikult mitte pelgalt inimliku empaatia küsimus, vaid meie põhiseaduse (PS) § 24 lg-s 5 sätestatu kohaselt ka suisa põhiõigus – edasikaebeõigus. PS selles sättes kajastatud üldtunnustatud arusaama kohaselt saab tänapäevast demokraatlikku kohtusüsteemi üles ehitada vaid astmelisena, tagades selle kaudu kõrgema astme kohtu kontrolli madalama astme kohtu lahendite üle. Astmelisuse õiguspoliitiline põhjendus kõlab selliselt, et kuna demokraatlikus ja kohtuvõimu sõltumatust väärtustavas riigis on just kohtu ja ainult kohtu funktsiooniks õigusvaidluste siduvalt lõplik lahendamine, siis peab ka eeskätt kohtusüsteem ise tagama kohtulahendi õigsuse kontrolli.

Nii menetlejate menetlusotsustuste vaidlustamise erinevaid võimalusi (kaebevõimalusi) kui ka selliste kaebuste lahendamiseks ette nähtud menetlusi on tavatsetud saksakeelses õigusruumis käibivast terminist (Rechtsmittel) tulenevalt üha enam ka Eestis nimetada õiguskaitsevahenditeks. ^[1]

Aga miks me nimetame õiguskaitseks alles lahendi (otsustuse) vaidlustamist, mitte juba esmast enda õiguste kaitseks kohtusse või mistahes muu pädeva asutuse poole pöördumist? Mille poolest ei ole näiteks hagi- või ka kuriteoteate esitamine õiguskaitsevahendi kasutamine? Ega siin väga head vastust olegi. Tegemist on suuresti kokkuleppe küsimusega. Ja nagu peatselt näeme, meiegi kohtupraktikas ei ole alati suudetud kohtusse esmase pöördumise ja edasikaebe vahele väga selget piiri tõmmata.

Käesolev raamat kasvas välja loengumaterjalidest ja seetõttu võikski see esmajoones aidata õigusteadust õppival üliõpilasel omandada kriminaalmenetlusõiguse põhikursusest õiguskaitsevahendite teemasid. Aga autorile valmistab üksnes rõõmu, kui ka praktiseeriv jurist sellest raamatust kas mõnele enda mõttele-teadmisele kinnitust leiab või autoriga hoopis asjakohast diskussiooni arendada soovib. Siinjuures on vist õige aeg ja koht lugeja ees juba ette vabandada, et ma ei ole suutnud end alati ülimale ratsionaalsusele ja teeseldud kiretusele sundida. Usutavasti olen enda tekstis liigagi palju kasutanud näiteks sõna „kindlasti“. See on puhtalt mu enese julgustamiseks, mitte diskussiooni surmamiseks.

Möönan, et mitmeid kõrvalepõikeid ja joonealuseid juttusid ei pruugi tudengil positiivse hinde saamiseks otseselt vaja olla. Aga küllap ka tänane nutikas tudeng suudab juba kahe markeriga probleemitult väga vajaliku, vähem vajaliku ja hetkel veel mittevajaliku üksteisest eraldada.

Kirjutamisel olen püüdnud võimalikult maksimaalselt tugineda Riigikohtu (RK) asjakohasele kohtupraktikale seisuga 30. juuni 2020. Nõustun etteheitega, et RK lahendite refereeringud võinuksid ka lühemad olla. Aga pole parata: aeg on harjuda ka nende pikkade ja keeruliste tekstidega, sest puuduvad piisavad indikatsioonid, mille kohaselt võiks RK lahendid muutuda lühemaks ja lihtsamaks.

Kuna põhiline õigusallikas, millele käesolev tekst tugineb, on mõistetavalt kriminaalmenetluse seadustik (KrMS), siis piirdun KrMS-le viitamisel üldjuhul (kui kontekst ei eelda teistsugust toimimist) vaid paragrahvi (lõike, punkti) märkimisega ilma seaduse nimetust (ega selle lühendit) kasutamata.